Järgnevas kirjatükis prooviksin käsitleda inimese suhteid loodusega ja nende suhete paranoilist olemust vähemalt selles isikus, keda olen mina, ning selle kujutamist ka teistes. Kunagi varem pole inimkond muretsenud rohkem selle üle, kus nad elavad ning kuidas oleks nad saanudki? Kui inimene elas räpases korteris, mis oli hästirotistatud lagunenud majas, tänaval mis oli täis poolkoolnud prostituute ja vähemalt nädala aja prügi, kuidas oleks saanud ta hoolida oma keskkonna hügieenist, selle parandamise vajalikusest? See oleks viinud hirmude, skisofreenia ja soovini surra mõnesse koletuslikku haigusesse, et viia meeled mujale lõikavast kognitiivsest dissonantsist. Hoolimata sellest on inimesed mures nüüd, nüüd kui nende elutingimused on paranenud. Miks? Sest nüüd nad on piisavalt rikkad, et seda endale lubada.
Ühiskond on haige. Üks osa ühiskonnast on haige ja see osa on olnud haige alates päevast mil keegi hakkas hoolima loodusest. Keskkonna hüsteeria suureneb koos vajadusega olla emotsionaalne. Inimestel, konkreetsetel inimestel, on tung väljendada oma hoolivust ükskõik millise traditsiooniliselt traagilise sündmuse vastu. Seda trendi tugevdab ka subjektide keskkonnatundlikuse väljendamise vajalikuse illusioon ja sellistele tungidele vastavate stereotüüpsete käitumismudelite rakendamine oma igapäeva elus. Räägin siinkohal justnimelt nendest – üldiselt noortest – kes oma esteetiliselt poolelt on boheemlaslikult, huvide ja olemuse poolest pigem kunstiinimesed ja genitaalialt naissoost. Kirjeldatavad käitumismudelid hõlmavad kõike alates taimetoitlusest lõpetades poolfanaatilise kombega eelistada poes ja ka mujal asju, mis on looduslikku päritolu – tihti ainult nimeliselt. Tõsi, puuduvad andmed ütlemaks kui valdav selline käitumine ja selle erinevad pühendumusastmed on ning ka intuitiivselt spekuleerides jõuaks paratamatule järeldusele, et tegu on marginaalse ja jõuetu trendiga, vähemalt kuni noored naisboheemlased ei suuda ülikooli sattudes vaeseks mitte muutuda. Sellest võib-olla-tõsiasjast võib järeldada, et pühendumus keskkonnatundlikusele on justnimelt kõigest trend ja pigem moeelement, mille heitmine oma elust ei tekita suurt moraalset pankrotti, muuhulgas ka selle laiemate tulemuste märkamise raskuse tõttu. Kuid sellest hoolimata on ka paratamatu nentida, et jättes kõrvale motiivide tühisuse on vähemalt sellel ühel grupil kodanikest olemas huvi looduse ja selle säilimise vastu. Hoopis teine lugu on vanem põlvkond.
On võimalik, et looduse osas on õigus justnimelt vanemal põlvkonnal ja eelkõige konservatiivsematel lääne kultuurilisest traditsioonist lugupidavatel inimestel. Selle all pean silmas mitte seisukohta, et inimene on loodusest eraldiseisev jumalik olend, kelle käsutuses on vahendid tegemaks mida iganes süda ihaldab vaid mentaliteeti, mille metaanalüütiline uurimine jõuab järeldusele, et inimene tõepoolest on kõigest üks looduse osa, mis tegeleb vastavalt reeglistikule, mis on ettemääratud täpselt nende samade süsteemide ja nende tuletuste poolt, mida võime kohata ka looduses. Kujutades ette, et kirjandus, teater ja luule on oma essentsilt kõrgemad, sest need ei ole seotud otsese ellujäämisega ega mängi rolli pürgides säilitada liigi jätkusuutlikust, teeb seda ettekujutav inimene kohutava vea selle näol, et julgeb oletada oma mõistmist enese olemasolu kõrgematest arengusuundadest. Siinkohal tuleks esitada samaväärne küsimus mis tahes teise sotsiaalse olendi ühiskondliku struktuuri kohta ning mõelda selle üle kui palju on nemad teadlikud sellest, et kõiki nende tegevusi kihutab tagant kollektiivne soov jääda ellu. Selliste asjaolude mittetunnistamine võib olla kriitilise tähtsusega kindlustamaks olendi heaolu, mis lubab tal eksisteerida rahumeelselt muutumata vaimsete häiretega sasipuntraks. Sasipuntrad muuseas on head näited sellest kuidas oma eksistentsi mõttetuse ja sihituse väidetav talumine võib tegelikult olla võimatu ja jätkusuutmatu sellest tingitud vaimse ebastabiilsuse tõttu. Kui sellised printsiibid oleks rakendatavad ka laiemalt levinud isiksuseomadustele nagu hetkel moodne kriitika inimese loodusest kõrgemale asetseva mentaliteedi vastu – juhul kui kriitika muidugi on tingitud arusaamisest, et inimene on lihtsalt looduse tühine osa – on võimalik jõuda järeldusele, et keskkonnakaitsjad ei tohiks paarituda kuna nende hoiakud ei pruugi olla inimgenoomile kasulikud ja viivad kindla surmani. Seda juhul kui neil hoiakutel on geneetiline alus.
Selle järelduse tõesuse seab kahjuks/õnneks kahtluse alla mitte ainult selle õigustamatu ideoloogiate seostamine geenidega vaid ka loodusest hooliva meelestatuse potentsiaal olla õigustatud. Seda vähemalt kliima soojenemise ja liigtarbimise probleemi valguses. Ei pruugi olla välistatud, et inimkond tõepoolest liigub suunas, kus ta hävitab oma eluks vajalikud tingimused. Ei pruugi olla välistatud, et inimkond on lollim kui mis tahes teine keskpärane liik ega suuda lõpuks muuta oma käitumist piisavalt, et olla jätkusuutlik. Olgu see kuidas on, välistaksin mina sellised võimalused jalamaid. Ei ole küsimustki, et inimene on piisavalt nutikas, et muuta vajadusel oma ühiskondliku struktuuri piisavalt, et tagada jätkusuutlikus vähemalt järgneva mõnekümne aasta perspektiivis. Tõuseb pigem ebameeldiv küsimus, mis vahendeid ja kuidas see nutikus kasutab. Kui mõni liik destabiliseerib oma elualal kehtiva süsteemi, viies selle kollapsi äärele on peaaegu alati välistatud jätkusuutlikuse taastamine ilma populatsiooni radikaalse vähenemiseta. See võib tähendada kõike alates väljarändest kuni mõõduka väljasuremislaineni. Muidugi see spekulatsioon kannab endast eeldusi mida oleme teinud tihti käsitledes nö madalamaid eluvorme kelle ajudel muuduvad veel inimesega võrreldavad vaimsed võimed. On veel vara teha järeldust, et kõrg-tsivilisatsioonid on sama teadmatud ja vähekohanevad ega taastaks oma elualade ebastabiilseid ökosüsteeme omaloominguga, mis osutub lõpuks ehk isegi ‘paremaks’, niivõrd kui selliste väärtuste lisamine on õigustatud. Seda justnimelt sellepärast, et seni on inimtsivilisatsioon teinud tihti justnimelt seda – vähendanud oma liikmete arvu, et tagada oma parem olemine. Kõige radikaalsemalt on säärased vähendamised toimunud revolutsioonide käigus, kus muutused on surutud peale jõu ja ilma valikuta, tihti hävitades kõrgklasse, kes ei olnud võimelised muutuma või polnud teadlikud selle vajalikusest. Kes on see ühiskonna kiht, kes peab surema keskkonna nimel? Seda võib näidata vaid aeg. Ainuke alternatiiv suremisele on väljaränne, aga kuhu?
Mul on raske parata tundesse, mida säärase arutlusega kaasnev kahtlusenoot tekitab. Äkki inimese ja looduse suhetest rääkimine on parimal juhul samaväärne vestlusega põrna suhetest inimese- või mis tahes olendiga, kes seda omab. Halvemal juhul võib see olla märk globaalse ökosüsteemi skisofreeniast, mille ohjeldamine ongi ehk võimatu, ehk tarvitu kuid ilmselt ei peakski me liialt mõtlema enda liigi kui kollektiivi tegevustele ja nende tulemitele, sest nii tekitame me skisofreeniat ja muid tõbesid lisaks kõigele muule veel endas eneses. Tuleb ehk vaid loota, et nagu meist madalamad kollektiivid enne meid, sulandume ka meie lõpuks ökosüsteemi määral mil meie kadumine tekitaks kaost ja ebastabiilsust ökosüsteemis. Lõppude lõpuks pole meie areaal ja oskused nii piiratud kui need olid Lihavõttesaare elanikel.
Like this:
Be the first to like this post.
